Minu Vaade: Info- ja võrguühiskond

Minu vaade – sisuline hinnang LLM-i loodud postitusele

Eelnev blogipostitus Eesti digiriigi ja jälgimiskapitalismi teemal on kirjutatud LLM-i abil. Proovin siin anda  ülevaate, kuidas tekst välja tuli ja mida ma sellest ise õppisin. Samuti toon välja mõned kohad, millega ma nõustun ja mõned, kus tekst võiks olla veidi täpsem.

Kasutatud LLM ja prompt

Postituse kirjutamiseks kasutasin ChatGPT-d.

Algne idee tuli kursuse ICO  wiki ülesandest, aga proovisin prompti natuke täpsustada, et tekst keskenduks rohkem Eestile. Miskipärast, kuigi ülesandes endas oli sees, et kirjuta just Eestist, tõstis LLM esile just suur firmad, nagu Google, Meta jt. Prompt oli ligikaudu selline:

“Kirjuta umbes 1–1.5 lehekülje pikkune ajaveebiartikkel info- ja võrguühiskonna teemal. Keskendu sellele, kui suureks probleemiks on Eestis digiajastu ja jälgimiskapitalism. Too näiteid Eesti digiriigi lahendustest ning paku välja mõned võimalikud tulevikustsenaariumid.”

Töö käigus muutsin prompti natuke veel ja palusin, et ta mõnes kohas ei üldistaks nii palju.

Mida uut sisuliselt õppisin

Selle postituse tegemine pani mind rohkem mõtlema sellele, kuidas Eesti digiriik tegelikult töötab. Varem olin sellest pigem kuulnud üldiselt – et meil on palju e-teenuseid ja kõik käib interneti kaudu. Aga nüüd sain paremini aru, et selle taga on terve hulk erinevaid süsteeme, mis omavahel suhtlevad.

Näiteks X-tee ei ole üks suur andmebaas, kus kõik andmed koos on. Pigem on see nagu “vahekiht”, mis võimaldab erinevatel registritel ja infosüsteemidel turvaliselt omavahel suhelda. See tähendab, et andmed ei ole kõik ühes kohas koos, vaid eri süsteemides, mis vajadusel omavahel infot vahetavad.

Samuti pani see teema mind mõtlema sellele, kui suur osa meie igapäevasest internetikasutusest toimub tegelikult rahvusvaheliste teenuste kaudu. Isegi kui riigi teenused on üsna läbipaistvad ja hästi reguleeritud, siis sotsiaalmeedia või suured internetifirmad toimivad hoopis teise loogika järgi.

Millega võiks postituses nõustuda

Üldiselt nõustun postituse peamise mõttega, et digiajastu teeb elu mugavamaks, aga samal ajal tekitab ka uusi küsimusi privaatsuse ja andmete kasutamise kohta. Eestis on paljud asjad tõesti väga lihtsaks tehtud – näiteks maksude esitamine või erinevate riigi teenuste kasutamine internetis.

Samuti tundub mulle loogiline mõte, et Eesti digiriigi üks tugevusi on läbipaistvus. Näiteks võimalus näha, millised riigiasutused on sinu andmeid vaadanud, aitab inimestel paremini aru saada, mis nende andmetega toimub. Nimelt saad minna Eesti riigiportaali, kus on eraldi olemas väli "Andmejälgija", kust saad näha, kes või mis on sinu kohta päringuid teinud.

Nõustun ka sellega, et jälgimiskapitalismi teema ei puuduta ainult riike, vaid pigem suuri internetiplatvorme. Enamik inimesi kasutab iga päev samu teenuseid , näiteks otsingumootoreid või sotsiaalmeediat, mis koguvad kasutajate tegevuse kohta andmeid. Seetõttu ei ole see ainult ühe riigi probleem, vaid pigem laiem osa tänapäeva internetist.

Millele võiks vastu vaielda

Postituse lõpus on välja toodud mõned võimalikud tulevikustsenaariumid. Need võivad küll Eesti puhul kehtida, aga tegelikult võiks sama juttu rääkida peaaegu iga riigi kohta. Seetõttu ei ole need stsenaariumid väga spetsiifilised Eesti jaoks, vaid pigem üsna üldised ennustused selle kohta, kuidas digiajastu võib edasi areneda.

Sellest küll oli juttu ka LLM-i töös aga tahaks veel eraldi välja tuua, et kuigi Eesti on väga läpipastev andmetekogumises, vähemalt riigitasandil, siis ikkagi väga suur osa andmete jälgimisest toimub tegelikult rahvusvaheliste internetiteenuste kaudu. Näiteks koguvad sotsiaalmeediaplatvormid ja reklaamisüsteemid pidevalt infot selle kohta, milliseid lehti inimesed külastavad, mida nad otsivad või milliste postitustega nad suhtlevad. Selline andmete kogumine toimub enamasti taustal ja kasutajal ei ole sama lihtsat ülevaadet nagu riigi süsteemide puhul.

Originaal postitus:https://olrats.blogspot.com/2026/03/4nadal-info-ja-vorguuhiskond.html